A Travellerspoint blog

Kuidas asi algas?

Ajalehte keeratud voblast, keedukartulist, hapugurgist, vene õllest ja Kaukaasia rongi haisvast kupeest.

Aprill, 1999
Mineralnõje Vodõ – Peterburg’i rongi kupee. Ülemeelikus tujus ja ütlematagi arusaadaval põhjusel veidi kilavate silmadega eesti keelt kõnelevad mehepojad arutavad tulevikuplaane.
Kupee on pungil lumelaua- ja mäesuusakottide ja muude pampude koormast. Seljakotid on jõuga pinkide alla surutud. Igasugu kotte ja pakikesi on naridel, aknaalune lauake on kaetud nii täis, kui tühjade õllepudelitega, ajalehe vahelt paistab vobla saba, viimasest jaamast ostetud kartulid auravad kilekotis hapukurgi kõrval.
Iseloomulik, kaua väljaspool tsivilisatsiooni kasutuses olnud jalavarjude, sokkide ning nii vana kui ka värske higi lõhn.

Mehed tulid Kaukaasiast, Elbruselt. Saadi hakkama teoga, mida eestlased polnud veel teinud – laskuti suuskadel, lumelaudadel Euroopa kõrgeima mäe tipust.
Loomulikult tekkis idee – kuhu, mida edasi? Tahtsime kõrgemale ja siin ütles keegi – “Leninile”. Ning järgnev aasta möödus Noorte Matkaklubi uue ekspeditsiooni - eestlaste esimese laskumise seitsmetuhandelise mäe tipust - ettevalmistuste tähe all. Leidsime oma ekspetsidele ka kõlava üldnimetuse – “Lumelaual ja suuskadel maailma mägedelt”. Bossiks sai nagu ikka väsimatu Valdo Kangur.

Lenini mäetipust
Lenin mäetipp om 7134 meetriga asub Pamiiris Taga -Alai ahelikus Kõrgõstani ja Tadzikistani piiril endise N. Liidu kõrgeima mäe Peak Kommunism (7495 m) lähedal.
Pik Lenin vallutati 1928 aastal Saksa mägironijate (E. Allwein, E. Schneider, K.Wien) poolt. Esimesed eestlased jõudsid Lenini mäetippu 11. 08.1965 Peeter Varepi juhtimisel. Mägi omab alpinistide seas kõrget reitingut, kui suhteliselt lihtne (mööda klassikalist marsuuti) ja kergesti ligipääsetav seitsmetuhandeline. Samas on ta ka kuulus oma raskete ja ebapüsivate ilmastikutingimuste ning laviiniohu poolest. Mäe vallutajaid ootab igijää ja -lumi, väga madalad temperatuurid, tormituuled ja loomulikult ka hapnikupuudus.

Mäel on oma maise teekonna õnnetult lõpetanud kindlasti tugevalt üle saja alpinisti, nende seas ka vähemalt 5 eestlast. Ainuüksi 1990 aastal hukkus korraga ühes suures laviinis erinevatel andmetel 43 kuni 60 inimest, kellest ei leitud enam kedagi.

Kõrguste vahe tipust põhjaseina pidi jalamini sõitjail on ligi 3 km. Esimest korda sõideti tipust alla suuskadel 1968- ndal aastal,
Esimene lumelaudur (venelane) laskus tipust mööda põhjaseina 1999- ndal. Minul oli siis au olla teine.

Uurisime vanadelt tegijatelt mis ja kuidas, sobrasin vast kümneid ja kümneid tunde internetis inffi otsides. Sai ka üksjagu meediakära tehtud, nii öelda mulli puhutud ning toetajaid otsitud. Asjaajamine kippus vahel hulluks tegema.
Talve jooksul harjutasime Valdoga usinalt freeride sõitu. Minul lõppes see küll lõhutud põlvega, kui Slovakkia metsas jalaga kuuske püüdsin langetada, kuid jõudsin siiski kamaluga kogemusi saada. Põlv sai ka peaaegu terveks.

Vahetult enne enne ärasõitu käisime Valdoga veel Kaukaasias aklimatiseerumas. Tema viis oma 60 jüngrit alpilaagrisse, mina viskasin viluga Elbruse otsa, lumelaud seljakoti küljes. Kuna kevadel 1999 laskusime Idatipust, siis nüüd võtsin suuna Läänetippu. Sadulal kohtusin Jaan Künnapiga, kes oma rahvaga sama teed tallas. Viisakusavaldused.
Tipp tuli imelikult kergelt. Kuid allasõit sadulani polnudki oodatud maasikas. Kivikõva firn, kohati jää. Mõtlesin ärevusega, kui juba 5000- sel on nii jäine, mis meid siis veel 7000- sel mäel ees ootab. See oli mul neljas kord Elbrusele ronida, kusjures iga kord olen enesele lubanud, et see oli viimane. Mine sa vaata inimhinge sisse…

Leidsime hulga mõttekaaslasi- “hullude” grupp kasvas vahepeal isegi 24 peani, kuid Tallinnast astus 23. Juulil 2000 Moskva rongi siiski vaid 16. See oli peaaegu rahvaste paabel- venelased, eestlased ja soomlased.

Ekspeditsioonil osalejad (ka tagasi tuli meid õnneks sama palju):

Valdo Kangur – ekspeditsiooni juht ja õpetaja
Valdek Udris – juhi abi, operaator, lumelauaga
Toomas Sumeri (“Viina- Tomm”- töötab alkoholifirmas) - karske mees, jalamees
Natalja Gerassimova –Viina- Tommi elukaaslane, tuli puhkama
Indrek Hein (“Ingrid”) – pintsaklipslane, lumelauaga
Toomas Holmberg (“Holms”) –karm mees, täitmatu isuga, jalamees
Anti Hirvoja – elupõline matkamees, jalamees
Tatjana Hirvoja (“Tata”) – samuti elupõline, Anti elukaaslane, tuli puhkama
Jüri Vilismäe (“Jürka”) – jalamees, hoidis kõigil tuju üleval ja maandas stressi
Kristjan- Erik Suurväli – pankur, lumelauaga
Boris Slepikovski (“Borja”)– arst, jalamees
Ilkka Koskinen (“Pikk- Ilkka”) – põtrade pealik, lumelauaga
Ilkka – Mikael Uusitalo – suuskadel
Aksana Koivunen (“Aksu”) – alati lõbus, suuskadel
Anti – Juhani Kurola (“Põdra Anti”) – suuskadel
Riku – Mikael Lavia – suuskadel

LeninPeak.jpg

Posted by valdek2 10:47 Archived in Kyrgyzstan

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint