A Travellerspoint blog

Kohalesõit

Tallinn - Moskva - Bishkek - Osh - Lenini baaslaager

Niisiis, 23. Juuli 2000.
Transportisin laevaga saabunud meie grupi põderliikmed Balti jaama pagasit hoiustama. Ja otse iseenesetmõistetavalt POLE meie kodulinna raudteeväravas PAKIHOIURUUMI! Kuul pähe! Kuid loodus tühja kohta ei salli ja teenusteturg veel vähem – oli onu (ütleme) Vasja, kes 25 eegu eest ladus sommide 10- kond seljakotti ja suusad – lauad tühja tuppa.

Õhtu, Balti jaam, Moskva rong, perroon rahvast ja meie pakke täis. Kokku üle 300 kilo ühiskondlikku varustust + suusa ja lauakotid + igamehel seljakott või kaks. Loopisime kogu kama esialgu kiiruga 2 kupeesse, need said maast laeni. Siis ajakirjanikud, fotograafid, televisioon, paber - ja kaameraintervjuud, nutvad naised…
Vagunisaatja hakkab meid vagunisse ajama, lahkumistoostiks raputab Valdo korralikult ja avab õllepudeli (shampuse unustasime). Pritsis sama hästi, kui shampus ja ajakirjanikud ning TV3 kaamera said oma osa otse kümnesse.

Hommik, Moskva.
Laseme end sõidutada “Šeremetjevo 2” – e. Olid ajad, kui sinna oli asja vaid “neetud purzuidel” ja “rahva teenritel”. Nüüd oli see samasugune suht räpane nagu kõik Moskva lennujaamad. Korraga leidsin - hoolitsedes selle eest, et kõik oma piletid- viisad kätte saaks, olin oma lennukipileti koju unustanud. Õnneks oli meil niipalju aega, et jõudsin turismifirmas dublikaadi välja kaubelda. Rahvas läks linna peale kes kolama, kes muumiat vaatama.

Õhtu - kõik on metropolist lennujaama jõudnud, algab check– in. Otse loomulikult tehakse ettepanek hoida kokku pagasi ülekaalu arvelt, makstes vaid 2/3 eest, kuid selge, et mitte kassasse. Kui me keeldusime, kahjutundega mõistagi (teadsime, et see võib kokkuvõttes veel kallimaks minna), lasid ametnikud kõik teadmised ja võimalused käiku, et vähemalt oma arvepidamises vähemat summat näidata.

Öö täis lennukimüra, enne koitu maandusimme Kirgiisi pealinnas Biškek’is (mõned mäletavad Frunze’na). Laotasime end lennujaama ootesaali põrandale maha ja hakkasime ootama, et äkki keegi tuleb nagu kokku lepitud vastu ka. Ega päris kindel ka ei saa olla, Aasia ikkagi… Ja ennäe, paari tunni pärast olidki nagu viis kopikat kohal meid vastu võtva firma esindajad koos järgmiste lennupiletitega.

Kelle 8 paiku hommikul sättisime end edasi lendama. – Oš’i. See on rajoonilinn (üle 500 000 elaniku!) Kirgiisia lõunaosas. Äkitselt selgus, et Valdole on 2 piletit eraldatud, minu nimele aga ühtegi. Ajasime joonde. Siis selgus, et registreerimine peatatakse, kuna tuleb lennukit vahetada – meie oma pole tehniliselt korras. Vedas!
Loomulikult tehti ka siin ettepanek mitte maksta pagasi eest riigi põhjatusse ja auklikusse kukrusse, vaid hulga konkreetsemasse “fondi”. Pidime kahjuks jälle loobuma.
Paradoks on selles, et sind lennukile saatev seltskond teenib sinu pealt nagu kirjeldasin. Kuid sihtjaama jõudnud, tahab sind vastu võttev ametnikkond ju ka sinu pealt teenida. Nimelt peavad sul olema ette näidata pagasitsekk iga viimse kui paki kohta – et neid on kaalutud ja nende eest makstud…. Nii, olles ülekaalu eest maksnud ja maksedokumenti palunud, sain üllatunud pilgu ja teistkordse küsimise peale mingi suvalise blanketi, mille tagaküljele kirjutati mind huvitav arv koos allkirjaga. Tunnikese pärast leiti kuskilt haruteelt üks tehn. korras lennuk ja sõit läks lahti Oš’ i.

40 min. mägede ja kõrbe kohal ning lennukist väljudes antakse kuumusega nagu puuga pähe - Kesk – Aasia ikkagi…
Oš on kuulsate Kesk Aasia “Siiditee” linnade hulgas auväärsel kohal. Tänavu täitus tal 3000 aastat. Tänavapilt on kesklinnas ütleks aasiapärane ja kaasaegne. Kui kauplusi oleks nagu meil, palk samuti ja hinnatase jääks nagu neil, siis nimetaksin seda maapealseks paradiisiks.
Turiste siiski hoiataksin, et vargaid ja pätte on palju (riik on siiski väga vaene) ja seda ka miilitsa hulgas. See on vist kõige tulusam ja kindlam amet lihtrahva jaoks. Asi käib lihtsalt- kui sa erined oma käitumise või välimusega kohalikest, siis on see sama, nagu liiguksid sireeni ja vilkuriga, teatades, et oled potentsiaalne lüpsilehm. Võetakse joonelt rajalt maha, viiakse jaoskonda, otsitakse läbi ja üritatakse sulle kõiki võimalikke ja võimatuid kuritegusi külge pookida- küll viisa registreerimise, küll valuuta deklareerimise jne. kohta. Maksa trahvi. Kui suur see on? Torgatakse näpp kirgiisikeelses koodeksis mingi arvu peale. ja sinu ülesandeks jääb loota, et paragrahv, mis sellise karistuse annab, käib sinu “üleastumise” kohta.
Mängitakse välja selle peale, et turist kardab, tahab sealt ruttu minema saada – ja maksab. Kui mäng ei õnnestu, võivad käiku minna raskerelvad – sinu asjade hulgast leitakse pakike mingi kahtlase valge pulbriga. Ja nüüd maksad sa juba heameelega. Soovitan käia koos kohaliku saatjaga.

Meil kellelgi nii hullusti ei läinud, vaid Jürka jäi seltskonnast maha ja võeti kohe ka vahele (nagu Moskvaski muuseas). Kuid tal polnud õnneks niipalju raha taskus, et olla miilitsale atraktiivne. Üldse, kui kellegagi midagi lõbusat (teiste arvates) juhtus, siis tavaliselt ikka Jürkaga.

Saabudes Kesk- Aaasiasse, soovitan valgel inimesel teha põhjalikud korrektiivid suhtumises aega. Unusta kiirustamine, kas või kuumuse pärast. Kogu sealne ajalooline elurütm, kui sa sellega harjuda suudad, on, ütleksin pingeid maandavalt rahulik. Kui sul on mingi kellaajaline kohtumine kokkulepitud, võid minna paar tundi hiljem. Jõuad just õigeks ajaks.
Kunagi kuulsin anekdooti, et kui Kesk- Aasias kuskil kõrbeauulis küsid muldvanalt aksakallilt, millal buss tuleb ja ta vastab, et kohe, siis see tähendab, homme- ülehomme. Kui ütleb homme- ülehomme, tähendab see nii nädala pärast, kui ütleb varsti, pead endale umbes kuuks ajaks ulu- ja ninaalust otsima.

Veetsime pea terve päeva hulgiturul toiduaineid ostes. Et mägedes tuli olla ligi kuu, oli neid vaja kohutaval hulgal. Me olime turul päeva naelaks- müüjad rippusid sabas, nagu vihalehed tagumiku küljes, sikutades käistest ja kutsudes oma kaupa vaatama.

Oš’ is ööbisime ühe öö lihtsas võõrastemajas, kus oli isegi soome saun suure basseiniga. See näis küll olevat ehitatud kuulmise järgi. Nii, et keegi kuskil käis soome saunas ja rääkis hiljem ehitajale, kuidas saun välja nägi. Kuid kõige olulisem, kuuma oli küllaga.

Hommikul laadisime oma kamad suure kongiga Kamaz’ile, suusa- laua- ja seljakotid katusele, köiega kinni, meeletu hunnik toiduaineid turukottides( samu kotte, mida meie Kadaka turul kauplejadki kasutavad olen näinud nii Lõuna Ameerikas ja nüüd ka siin), 10 suurt arbuusi ja jumal teab mis veel kõik.

Siin tooksin ära ühe meeleoluka dialoogi- Valdo: “Noh, seltsimehed alpinistid, kõik on peale pandud?! Pojehali!”, Natalja: “ Eksid, Valdo, meil on siin mitte ainult alpinistid, vaid ka "kaasatundjad"”. Nataljal nimelt pole olnud varasemas elus mägedega mingit kokkupuudet ja tema suhtumine mägedesse ja alpinismi oli nagu enamikul “normaalsetel” tasandiku- ja linnaelanikel- tundis südamest kaasa neile “enesepiinajaile”.

Sõit läks lahti üle Alai aheliku mägede. Tee keris end mööda kaelamurdvalt järske ja kõrgeid nõlvu serpentiinidena üle kahe 3500 m kõrgema mäekuru. Teepervedele on paigaldatud ärevust tekitavad tahvlid, “Autojuht, kontrolli pidureid”. Kas kontrollis?!
Nõrganärvilisemad pidid selle teelõigu läbimise ajal keelduma silmi avamast. Jõudsime Alai orgu, alul pöörasime nina läände ja siis risti üle 30km laiuse oru lõunasse. Hiina piir jäi siit vaid nii 200 km ida poole. Lõunas kõrgus majesteetlik ida – lääne suunaline Taga Alai ahelik oma 4- 5- 6 tuhandeliste tippudega. Tema uhkust, Lenini tippu, polnud kahjuks pilvedest näha.
Sõitsime läbi kišlakkide, kus kõik majad olid ehitatud savi-õleplokkidest, igal pool vaatas vastu vaesus. Kuid inimesed on toredad ja lahked. Teekond kestis 8- 9 tundi. Sundpeatused piirivalve ja sõjaväe kontrollpostides möödusid ektsessideta.

Siin räägiks “sõjast Kirgiisias”. Paljud pidasid meie sõitu ohtlikuks just selle tõttu. “Seal võetakse välismaalasi pantvangi, tapetakse, kui ei maksta ja kui maksad, siis ka”.
Nii see tegelikult tõesti on. Kuid kohapeal käinuna ja asja uurinuna väidan, et sõjaline konflikt küll on Oš’i rajoonis, kuid mitte Lenini all. See jääb 100- kond km lääne poole, Kirgiisi ja Tadziki piirile Batkeni- Karavšini kanti ja oli siiani täielikult lokaliseeritud ning kontrollitud regulaarvägede poolt. Konflikti teine osapool on Tadzikistanist palgatud bašmatsigrupeeringud.

Käibib 2 versiooni konflikti põhjuste kohta.
Ametlik: opositsioonirühmitus, kellel olevat 1500 toetajat, tahab luua sinna kanti väikest sõltumatut islamiriiki.
Mitteametlik: Afganistani ja Tadzikistani narkokartellid võitlevad lühema salakaubatee loomise või säilitamise eest läbi Kirgiisia territooriumi. On küllaltki tõenäoline, et need põhjused võivad olla omavahel seotud. Kuid ma ei väida kindlasti, et see on tõde. Võib eksisteerida veel kolmas põhjus, mis tuleneb Venemaa endisest koloniaal- ja rahvastikupoliitikast ning praegusest välisploiitikast.

26. Juuli
Niisiis varaseks õhtuks olime Peak Lenini baaslaagris (BC) Atšik Taši orus 3600 m kõrgusel. Tuttavad kohad, äratundmisrõõm – olin siin 1991- ndal aastal, siis jäi tipp vallutamata, kehva aklimatiseerumise tõttu. Mällu on sööbinud pilt, kuidas vedeleme koos Vikiga (Tartu alpiklubist Firn) hirmsa peavaluga 6100 m kõrgusel harja peal tuulevarjus, aeg aajalt laseme neljakäpakile ja tühjendame sisikonda (mis on tegelikult juba ammu tühi) ning vaatame kahjutundega järele teistele, kes tõusevad vähehaaval mööda harja tipu poole.

Kuid hooaeg ei läinud siiski luhta, ennem olime laagerdanud Lenini lõunaküljel, kus tegime kahele mäele esmavallutused, nimeks said nad Norma ja Paide. Vägev oli seista ligi 5,5- tuhandese mäe tipus, kuhu enne sind pole inimjalg astunud.

Orus oli hetkel kolme turismifirma ajutised baaslaagrid + statsionaarne MAL- i laager. Enamuses olid laagrite asukaiks välismaalased.
Meie laager oli oru suudme lähedal maalilises kohas küngaste vahel väikese järvekese kaldal. Veidi eemal oli veel mitmeid järvesilmi. Laagri kõrvalt mööda vuliseva oja kaldad, ümbritsevad niidud ja ka “Sibulaväli” kõrgemal, olid palistatud imeilusate udusulgjate “edelweiss”idega. Kohati oli neid Punase Raamatu lilli nii tihedalt, et polnud võimalik käia neile peale astumata.
Sättisime end telkidesse sisse, pakkisime kotid lahti ja esimene öö magamiskotis, pärast kurnavat tuhandete kilomeetrite pikkust reisi, oli ehtne blackout.

Posted by valdek2 10:43 Archived in Kyrgyzstan

Email this entryFacebookStumbleUponRedditDel.icio.usIloho

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint