A Travellerspoint blog

Mägi ise

Aklimatiseerumine - ropp siiberdamine ropu kotiga üles, alla, üles, alla ...

27. Juuli
Hommik, Valdo alustas sportlikult, läks jooksma. Mina piirdusin füüsilise tegevuse osas telgist välja tulekuga.
Tagasi jõudnult, teatas Valdo, et seadis suhted sisse karjusega, kelle jurta asus üsna lähedal, künka taga. Leppisid kokku, et saame tema juures endile pidevalt süüa valmistada ja ka hobuseid rentida varustuse C1 (laager 4300 m) veoks.

Tõusutee
lenin_tt.jpg
Tutvumine kohalike karjuste ja üldse lihtrahvaga on elamus omaette. Kirgiizid ajavad maikuus orus asuvatest kišlakkidest karjad suveks mägedesse, sest suvel pole all orgudes loomadel midagi süüa, kõik kõrbeb. Tagasi tullakse alles septembris.
Alpilaagrite elanikud on karjuste jaoks mitte ainult lisasissetuleku allikaiks (varustuse vedu hobustel ja jakkidel), vaid ka uudishimu rahuldamiseks nende jaoks nii kauge ja ebamaise välismaailma suhtes. Nad, nii vanad kui ka noored, on alati valmis võõraga suhtlema. Ja kui sa veel näitad üles lugupidamist kumõšsi vastu, kutsutakse sind jurtasse sisse nagu oma sugulast. Aga lugupidamist pererahva suhtes võib näidata ka lihtsalt koos nendega rohelist teed juues, visates end jurtapõrandal vaibale külili, lõpmatult maast ja ilmast loba ajades, kiiret pole ju nagunii kuhugi- Aasia ...

Nõnda siis, oli imeilus ilm, oru lõpus kõrgus taevasse majesteetlik Mägi, kuhu meil tuli jõuda.
Ei saa minna Mäge vallutama, üldse ei saa mägesid vallutada. Mägi ei tee sulle takistusi tippu jõudmiseks vaid siis, kui Ta näeb, et sa oled valmis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, Tema tipul seisma.
Pudru näost sisse aetud, startisime kerges varustuses esimesele aklimatitõusule- Putešestvennikute kuruni (4125 m).

Kõrgalpinismis tõustakse mäele järk järgult, luues mäenõlvale sobivate kõrgusevahedega laagreid – aina kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal käiakse ka all, BC- s puhkamas. Kõik see on vajalik organismi harjutamiseks hapnikuvaegusega. Seda kõrgmägede iseärasust mitte arvestadaes, võib väga kurvalt (koduste jaoks) lõpeteda. Leninil on tavaks peale baaslaagri (BC) luua veel 3 laagrit: C1- 4300 m; C2- 5300 m; C3- 6100 m, meie püstitasime veel ka C4- 6400 m.

Sellel ja järgmistel päevadel tegelesime põhiliselt varustuse komplekteerimise , korrastamisega, sõnaga ettevalmistustega tõusuks ja kõrglaagrite loomiseks. Peale selle tuli õige mitmeil meie seltskonnast tegeleda peale kõige muu ka aktiivselt oma ihuhädadega- nimelt ei ole eurooplase organism vastuvõtlik nii äkilisele elukeskonna ja mõningasele toidukaardi muutusele. Kuid selleks puhuks olime Oš’ist ettenägelikult hulga vetsupaberit varunud.

29. Juuli
Varahommikul ajas sõber-karjus hobused meie laagrisse. Sidusime eelnevalt valmispandud pambud neile turjale, igale a’ 50- 60 kg ja karavan läks teele. Ise läksime nii 10- 15 kiloste kottidega järele. Kama oli siiski veel nii palju, et järgnevail päevil saatsime C1 poole teele veel 2 karavani.
Üle Putešestvennikute kuru jõudnud ja Lenini liustikule laskunud, oli seltskond juba hajali vajunud, igaüks liikus oma tempos. Liustik on selles osas põrgulikult pikk ja üsna lauge. Mitte kõik polnud veel kohanenud selle kõrgusega. Jürka tundis end poolel teel halvasti ja otsustas tagasi pöörata. Jagasime tema ühiskondliku kama Viina- Tommiga oma kottidesse ja surusime edasi.
Siit arenes Jürkaga jälle üks koomiline lugu. Esiteks lagunesid tal poole tee peal saapad- pool talda ja konts tulid alt ära. Ta ise oli muidugi nördinud- need olid ju teda nii hästi juba vist 8 AASTAT teeninud ja nüüd ÄKKI vedasid alt.
Ette rutates mainin, et Jürkal olid varusaapad all laagris. Üldse oli tal pea kõike topelt, mida võis ka tema 2 seljakoti suurusest aimata. Olnud oma kamad lõpuks kõik üles vedanud ja telki ära mahutanud, ei tahtnud telgikaaslane Viina- Tomm oma suht väikse seljakotiga enam ära mahtuda.

Niisiis, kui Jürka tagasi BC läks, jõudsid talle järgi 2 meie BC giidi. Näinud, et J. on omadega üsna läbi, saatsid nad BC- sse jõudnult talle auto vastu ja keegi väljamaalane kinkis saapad. Vaid ühe suve käinud, peaaegu uued.
Ka laagriarst (meie oma arst, Boris, saabus mõningase hilinemisega- 08.08) otsustas, et Jürka vajab “intensiivravi” ja andis talle korraliku punnsuutäie piiritust turgutuseks. Jürka meeleheitel sisikond ei suutnud sellise energiapommiga aga hakkama saada ja väljastas selle hetk hiljem jurta ukse kõrvale. Arsti arvates oli see normaalne ja käskis veel võtta, öeldes, et küll teine jääb pidama, läheb aklimati heaks. Jäigi.
Arsti kohta peab ütlema, et ta näis olevat sügavalt veendunud- piiritus ja viin on imerohud, soovitas kõigile ja tarbis ka ise ohtralt. Profülaktikaks arvatavasti.

Õhtuks jõudsid kõik tagasi BC- sse, küll väikese vahejuhtumiga. Nimelt ei märganud Tatjana rada, kust tuli liustikult ära, kaljudele pöörata ja põrutas edasi ule liustiku otsa sügavasse jõeorgu. Kui Valdo ja soomlastega viimastena raja pöördeni jõudsime, istus Anti H. nukrana kivi otsas ja kurtis, et naine on kadunud.
Otsisime elutut keha või vähemalt seljakotti mõnda aega jäälõhede ja moreenvallide rägastikus, kuid tulutult. Siis saatsime teised õiget rada pidi BC- sse, ja Valdoga kahekesi läksime Tanja arvatavas liikumissuunas. Paras sebimine ja ronimine oli, mitmekümne meetristelt järskudelt moreenvallidelt pudenes pidevalt igas kaliibris kive pähe. Aeg ajalt oli ka mingeid jälgi näha.
Lõpuks tuli veel sügavast jõeorust oma 50- 60 m üles, Sibulaväljale ronida. Orientiiriks oli usbekkide BC peldik, mis oli järsaku servale ehitatud. Seal saime teada, et Tanja oli nii 1/2 h tagasi samast üles roninud. Jäime Valdoga usbekkide baari 5$- liste õlledega higiseid kehi jahutama.
Aeg lendas märkamatult. Lahkudes kodu, BC poole oli juba pime. Teepeal sõitis vastu meie laagri auto, oma poistega. Tulid meid otsima ja päästma. Laagris oldi kindlad, et midagi on juhtunud ja käivitati päästetööd.

31. Juuli
Nüüd lähme kogu seltskonnaga C1- e ja jääme sinna pikemaks. Vaid Nataša jäi alla BC valvama ja kohalike meestega plaani pidama. Teekond möödub juba tunduvalt kiiremini, kere on selle kõrgusega kohanenud. Paks lumi tuleb maha, läheb tormiks. Enamuse ajast istume suures renditud köögitelgis, mille narmendav uks laseb aimata, kui terve ta kunagi oli. Ajame väsimatult möla.

C1 asub liustiku keskmoreenil. Jääd katab ½ kuni mitme meetrine kiviklibu kiht. Telke on kümneid, rahvast on palju ja igat masti, ja voorib ka neid nii üles kui alla. Kolmest küljest on laager piiratud imposantsete ja sügavate jäälõhede võrguga. Ilus koht.
Lenini majeesteetlik ligi 3 km- ne põhjasein kõrgub otse laagri kohal. Uurime binokliga tipu ümbrust, et leida loogiliseimat ja ohutuimat pealesõiduvõimalust N- seinale. Elame ja kohaneme paar päeva C1- s ning teeme ettevalmistusi C2 (5300 m) tõusuks. Nüüd tuleb juba kõik kõrgemates laagrites eluks vajalik oma isiklikul turjal üles vedada.

02. August
Hommikul stardime täisvarustuses C2 suunas. Ilm pole just suurem asi, kogu eelmise päeva on lund puistanud, öösel oli äike. Otsime udus jäälõhede labürindist ohutut läbipääsu, kõik teemärgid on lume all. Hakkab jälle sadama. Liustik on väga ilusa reljeefiga, orud, künkad, vertikaalsete kallastega jõed, mis kaovad äkki põhjatute kaevude kaudu liustiku sügavustesse, väikestes orgudes- aukudes järvesilmad.

Algas äike. Ja nüüd elasime kõik läbi midagi, mida keegi meist polnud varem kogenud. Oma suht paljude mägedes käidud aastate jooksul olin sellest korduvalt kuulnud, lugenud, kuid mitte kordagi vast õnneks läbi elanud. Mina ees rada otsimas, loivasime hanereas, raskete kottidega, minul ja Kristjanil lumelauad seljakoti küljes.
Äkki kuulen, sääsk pagan piniseb kõrvas! 4300 m kõrgusel, miinuskraadidega! Ja ei lenda ära. Siis taipan- õhk on elektrit täis. Oleme äikesepilve all! Tõstsin kepi kõrgemale, sirin läks tugevamaks, tõstsin käe, sirin läks tugevamaks.

Olime keset lagedat liustikku oma metallkantidega lumelaudade, matkakeppide ja kirkadega ideaalne sihtmärk välgule! Kähku varjusime küngaste vahele madalamasse kohta, kotid, kirkad, kepid endast eemale. Ootasime mõnda aega, taevased jõud märatsesid. Välgunooli ei näinud, udu oli, kuid müristas pidevalt, nagu kihutaks kiirrong sinu kõrvalt mööda.
Mäed kajasid kurjakuulutavalt järele. Võtsime asja kergelt, nautisime uut kogemust- sirutasime näppe üles, kõdistas mõnusalt näpuotsi, kuid oli siiski nii valge, et “Elmo tulesid” ei näinud. Mõne aja pärast sai aga kükitamisest siiber, otsustasime C1- e tagasi minna, võtsime kamad ja läksime. Lumelauaotsad särisesid ikka nagu verivorstid.

Äkki kuulsin tagant röögatust, vaatan, Indrek viskas koti ja kepid kus kurat, ise räntsatas ka siruli, käed ümber pea. Kas tõesti sai pihta?!
Aga jumal tänatud, elab ja pole nagu söestunud ka ükski nähtav kehaosa. Ei oska seletada, miks just tema sai tugeva staatilise elektrilaengu nii kui kepi maha pani.
Nüüd hakkas tõesti kiire, hoides kõiki metallasju võimalikult madalal, tormasime ummisjalu, püüdes varjuda liustikuküngaste vahele, laagri poole.
Õnnelikult telkideni jõudnud, ei suutnud keegi enam emotsioone tagasi hoida- kõik rääkisid kõigiga ja korraga.
Äikest jätkus kogu päevaks ööni välja. Kui hämaraks läks, sai jälle tsirkust tehtud- sirutad harali näpud üles, näpuotstesse ilmuvad sirisevad, särisevad sinised “Elmo tulukesed”.
Vähe sellest, meie eranditult eriti pikajuukselised sommid demonstreerisid fantastilisi soenguid. Katmata peadel orienteerusid juuksed täpselt elektrivälja suunas st. vertikaalselt üles.

03.August
Ilm enne päikesetõusu imekaunis, Lenini lumine tipp esimestes kiirtes oranz, siis kuldkollane. N- sein veel varjus. Täna läheme teisele katsele C2 poole. Valdo jäi maha- kõht keeldus seedimast omaenda valmistatud putru. Kotid said 15- 20 kg.

Üsna varsti lõppes liustiku lauge osa jäise seinaga. Järsemal osal kallet nii 45° ja 40 m pikkuselt. Astmed tegid meile usinad saklased, kes pidasid oluliseks esimestena laagrist välja lennata.
Rada läks algul liustiku keskjoont pidi tipu sihis, laveeris ümber ja üle kitsaste ja laiade pragude, mõlemale poole jäid suured jäämurrud. Pragudel oli sügavust nähtavas osas kümneid meetreid, kogu liustikul võib jää paksus varieeruda sadade meetrite ulatuses.
Tavaliselt lõpeb sellistesse pragudesse sisse kukkumine mitte prantsatamisega tema põhja, vaid siis, kui teie keha on juba Emakese Maa kutsel märkimisväärse kiiruse saavutanud, hakkab lõhe kitsenema ja lõpuks tunnete ebamugavat survet nii rinnakorvile kui ka kogu kehale.
Lõpuks ilmutab end vaimusilmas teile EMEX’i press, mis vanametalli brikettideks pressib. Oma kolba, roiete ja teiste kontide raginat te arvatavasti õnneks enam ei kuule, sest tõenäoliselt on te süda hirmust seisma jäänud.

Sellepärast läksime meie korralikult sidemes e. köiega omavahel ühendatult . Eriti oluline on see peale lõunat, kui lumesillad pragudel on pehmeks läinud. Üks pragu oli nii lai ja lahtine, et kohalikud giidid olid paigaldanud redeli.
Tuli veel mitmeid ohtlikke pragusid lumesildasid mööda ületada, adrenaliini oleks jätkunud ka jagamiseks.

Kõrgus hakkas meestele tunda andma- peavalud. Umbes 5000 m peal pöörab rada paremale ja traverseerib pikalt Razdelnaja tipu alla.
Jõudnud 5200 m kõrgusele, hakkas paistma C2. See asub kitsas 3-st küljest rippliustikega kaetud kaljuseintest piiratud katlas, nimega Skovorodka (Pann). Neljandat külge piirab võimas , pikk ja lai jäämurd.

Selle jääkaose sügavustes, mitte kaugel C2- st, puhkavad mitteametlikel andmeil ligi 60 eri rahvusest alpinisti maised jäänused.
1990 aasta 13- ndal juulil pühkis maavärinast põhjustatud suur laviin öösel kogu C2 samas kõrval asuvasse jäämurdu. Kui ma õieti mäletan, vist vaid 2 meest pääsesid eluga, kuid vigastatult. Mitte ühtegi surnukeha ei õnnestunud leida.
Mõned aastad hiljem korraldatud spetsiaalne otimisekspeditsioon olevat leidnud siiski jääkose sügavustest 5 laipa. Nüüd asub laager suht ohutumas paigas, veidi eemal vanast kohast ja kõrgemal.

Enamus seltskonda polnud veel valmis 5000- liseks kõrguseks- tundsid end üsna halvasti ja kotidki olid liiga rasked. Seda näitas ka aeg- olime tulnud juba pea 8 h. ja tunnike jäi veel minna. Hiljem, kui aklimatt oli juba käes läbisime sama lõigu 4 tunniga. Niisiis võtsime Toomastega neilt ühiskondliku varustuse ja jätkasime teekonda C2- e. Olime ka ise omadega nii läbi, et C2 jõudsime alles 1 h pärast, kuigi see näis olevat siinsamas. Püstitasime telgid, loopisime kottide sisu telki, keetsime ühe kiire tee kommide ja küpsistega ning tagasi alla.
Järgneva päeva puhkasime.

05. August
Uus tõus C1- C2, uus koorem selga, nüüd suutsid juba kõik end üles venitada. Valdo ja Toomas tulid juba päev varem. Tegid ka tõusu ligi 6000- le.
Esimene öö 5300 m möödus minul ja veel mõnel peavaluga. Hommikul polnud ka enesetunne just kuldne, kõik teised panid üles C3 (6100 m) poole. Seedisin, seedisin ja läksin ka. Raske oli, aga vähehaaval venitasin end siiski harjani (5700 m), mis viib Razdelnaja tippu. Siis oli ka aur väljas.
Teised jõudsid kõik eri kõrgustele (5800- 6000 m). Oli selge, et minu organism adapteerub aeglasemalt, kui teistel. Alla jõudnult viskasime magamiskotid ja matid seljakotti ja punusime alla C1. Mina ja Indrek jäime sinna, teised läksid BC- sse. Plaanis oli pikem puhkus enne tipu ründamise perioodi.

06. 08. tegime Indrekuga aklimati jaoks veel ühe kiire käigu C2- e, viisime ka veidi kraami. Samaks õhtuks jõudsime ka meie alla BC- sse.

Posted by valdek2 10:39 Archived in Kyrgyzstan

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint