A Travellerspoint blog

Tipp

Kui sa arvad, et sul on ropult raske, siis ära muretse, alles hakkab minema raskeks.

08. August
Paaripäevane puhkus BC- s. Saabub meie kauaoodatud doktor Boris ja tahab takkajärele kõik tegematajäänud vajalikud ja mittevajalikud profülaktilised raviprotseduurid (ka süstid ja klistiirid) korraga ära teha. Suudame teda siiski uskuma panna, et saime nendega juba ise hakkama.
Raskelt ohates piirdub Boris vererõhu mõõtmisega, küsides siiski nelja silma all kõigilt, et ehk ta siiski kurdab millegi üle.

Esimesel puhkuse õhtul karjuse juures söögiorgial ei suutnud ma end tagasi hoida , jõin 2 suurt piaali kumõssi (hapendatud märapiim) ja peremehe hoiatusest hoolimata veel ka sama palju airaani (hma hapupiim) peale.
Nimelt ei pidanud need 2 asja kõhus omavahel sobima. Karjus ütles, et kui jood, tuleb kõhus revolutsioon.
Tuli ka, öö jooksul jooksin telgist välja korda 5 oksele ja sama palju sitale. Hommikuks oli adrenaliini täispumbatud alpinistist järel vaid ahervare. Intensiivravi ja imerohtude abil sain siiski teistega koos puhkepäevade lõppedes üles minna.

Tegeldi jälle ettevalmistustega viimaseks, otsustavaks tõusuks, kuid ka puhkame – vedeleme ühe künkataguse järve äärsel plääzil koos vene köögikatadega (üks ilusam kui teine).
Ka soomlased tulid alla puhkama. Nad jõudsid teha C2 Lipkini ribi õlale (5100 m), viisid osa varustust Lipkini kaljudel 5700 m kõrgusele ja said hea sõidu suuskadel laudadel C1- ni.

Üks õhtu tuli äkitselt paks ja märg lumi maha. Seda muudkui sadas ja sadas ning siis ei pidanud minu ja Valdo telgi raamitorud enam rõhumisele vastu.
Õnnetuseks olin läinud juba magama. Ja siis oli see paks lumehunnik mul kaelas, see oli nii raske, et oli tõsine tegu enese liigutamisega. Summutataud hädakisa peale tuldi ja kaevati mind välja.
Pärast läks lumesõjaks meie ja köögikatade vahel. Relvarahu märgiks ehitati Vabadussammas- lumememm, millele meie kutid lisasid ülemised naissootunnused. Köögikatadel polnud aga ei häbi ega au- lisasid memmele baklazaanist ja kahest tomatist iseloomulikud meessoo tunnused.

Polegi veel rääkinud meie BC- st. Keskel on personali raadio- ja söögitelk . Kõrval järelveetav köögiputka ja suur jurta- söökla. Siis ringiratast klientide telgid, suured ja väikesed.
Jurta taga künka otsas aga …SOOME SAUN! Sauna kõrval … järveke! Leiliruum oli tehtud vist vineerist, plekist ja heast tahtest ning soojusisolatsiooniks paksult vilti. Pesuruumi seinteks oli raami peale tõmmatud present. Köeti seda kaadervärki diiselkütusega (puid seal pole). Me oskasime sellest taevaõnnistusest vägagi lugu pidada.
Ja siis oli meil seal peldik veel ka! See vääriks tegelikult eraldi peatükki…

11. August
Startisime hommikul suht vara, olles enne veel viie hobuse karavani toiduainetega ja muude kottidega teele saatnud. C1- e jõudmine võttis nüüd 3- 5 h (esimene kord 5- 7, kuidas kellelgi). Boris tuli siia päev varem ja oli juba C2- e varvast lasknud.

12.- 13. August
Hommikul varakult, enne päiksetõusu võtsime C2 tee jalge alla. Kotid jälle rasked, kuni 20 kg.
Ka Tanja üritab üles tulla. Ilm on ilus, selge. Olles kuskil 4500- ni roninud, ajab ka päike end vasakult mäe tagant välja ja kuldab kogu põhjaseina üle. On tuulevaikus ja kohe läheb palavaks. Higi voolab mööda jalgu saabastesse. Lahti riietuda ei saa, kui ei taha ära põleda. Viina- Tomm jättis korra näo määrimata ja tagajärjeks oli ränk vesivillidega põletus. Tanja ei tundnud ennast hästi ja pöördus tagasi.
Rühkisime edasi. Aklimatt oli juba tunduvalt parem- mina ja Holms jõudsime C2- e 4 tunniga. Boris oli roninud juba 6100-le - hämmastavalt kiire aklimatt. Tõenäoliselt aitab kaasa, et ta jõudis 1998 aastal Everestil 8600 m kõrgusele.

13.08. vedelesime enamasti C2- s, koguti jõudu, söödi ja situti, mõned käisid siiski ka 5700- l Razdelnaja harja peal.

14. August
Tõusime kogu kambaga (vaid Parta- Toomas jäi- tervis kehv) ja täislastis C3- e. Vennad jäävad kõik ööbima, et homse hea ilma korral tippu rünnata. Kuna mulle oli see esimene tõus 6100- le, otsustasin mitte jääda ja põrutasin Indrekuga õhtuks C2 tagasi- ei tahtnud kehva aklimatiga tippu rünnates riskida aega ja jõudu kulutada.

15. August – ESIMENE TIPUPÄEV!
Hommikul panime kolmekesi C3 poole uhama viimaste seas, et ei peaks astmeid taguma. Tundsin end hästi ja üleski jõudsime üsna kiiresti.

Boris, Viina- Tomm ja Jürka väljusid hommikul umbes 05.30 tipu poole (kõrguste vahe C3 – tipuni 1034 m, teekonnapikkus ligi 6 km).
Jürka pöörab 6500 m peal otsa ümber ja vantsib alla tagasi- tundis, et ei vea välja.

Siin peakski rääkima oskusest, kõhutundest, mis on vajalik kõrgalpinismis, et tunda ära see nähtamatu piir, kuhu maani sa võid tõusta, riskimata sellega, et ei jätku enam jõudu või võimalustki eluga tagasi tulla. See sõltub paljudest faktoritest- ilmast, aklimatist, marsuudist, kogemustest ja jumal teab millest veel. Ükski mägi ei ole nii tähtis, et tipu hinnaks elu loovutada.

Viina- Tomm jõuab 1-2 vahel päeval tippu, ja 3 tundi hiljem on juba C3- s tagasi. Surume käppa. Paneks šampustki, kui oleks. Andestamatu viga! Tomm ei jaksa nii palju vastata, kui meie küsida.
Borisist teab ta vaid nii palju,et see tuli vastu, kui ta oli laskudes juba poole maast läbinud. Seda kuuldes, tekib mure- liiga aeglane tempo, et valges tagasi jõuda. Loodame siiski Borissi kogemustele, neid on tal rohkem kui meil.
Õhtu veereb, Borissi ei kuskil. Uurime tipuharja nähtavat osa tollhaaval binokliga- ei kedagi. Ärevaks tegi.
Päike langes mägede taha, laagris oli juba hämar, vaid tipueelne hari leegitses punases ehavalguses. Tõstsin jälle toru silmile ja libistasin aeglaselt mööda harja- jess, seal ta oli. Ja õnneks liikus, kuid vähemalt pool teed oli veel tulla. Boriss jõudis laagrisse pimeduses, surmväsinuna, kuid õnnelikuna.
Tal kulus tõusuks 11 ja laskumiseks 6 tundi. Nüüd jääb tal “Lumeleopard’i” tiitlist puudu veel 1 mägi, Korzeneva (7105 m) ja Šamani (endine Kommunism – 7495 m) on vallutatud ja lõpuks ka Lenin kolmandal katsel. Tipu tegi ta niisiis 8- ndal päeval pärast BC-sse saabumist. Fantastiline! Põhiline osa ekspeditsiooni eesmärgist on täidetud, jääb veel laudureilgi tippu tõusta ja alla sõita. Vaid!?
Uinusime Borissi ränga köha ja norskamise saatel.

16. August – TEINE TIPUPÄEV
Holms, Anti H. ja Jürka lahkuvad laagrist varahommikul, koidu ajal. Ilm oli enm vähem, aga tuuline. Jürka ei andnud alla, vaid leidis jõudu uuesti üritada. Tunnen Jürkat juba ammu- 80-ndate algusest. Igavesti kõva ja pühendunud tegija. Suurepärane kaljuronija veel praegugi (50 aastat turjal), ronib peaaegu kõigist noortest kiiremini ja üldse muhe sell. 1991 üritasime koos Leninit võtta, minu piiriks sai 6100, Jürkal jäi veidi tipust puudu. Hing ei andnud rahu ja mees tuli tagasi.

Anti H. pidi kahjuks 6800 m pealt tagasi pöörduma- sõrmed ja varbad hakkasid külmetama ja ei suutnud neid enam ka soojaks hõõruda. Selleks ajaks, kui Anti C3 jõudis, olid sõrmed- varbad juba siniseks tõmbunud. Et mitte neist ilma jääda, laskus Anti edasi C2- e, kus Boris talle igasugu möginaid ja pille sisse ajas.
Holms Jürkaga jõudsid tippu vast 13 paiku päeval.

Meie- Valdo, Indrek, Kristjan ja mina, lasime unel hea maitsta ja lahkusime laagrist tunduvalt hiljem. Plaan oli tõusta esimesele astangule- 6400 m ja panna üles C4. Indrek jättis lumelaua maha, st. otsustas, et põhjasein pole tema jaoks.
Tõus läks raskelt. Tundsin ärevusega, et pole vist veel õiget aklimatti, võib olla tipuni venitaks, aga kas ka allasõiduks jõudu ja tervist jätkub!?
Lisaks uus jama- jätsin kassid C2-e, arvates, et küll ma hakkama saan. Kuid kiviklibune nõlv ja rada olid ilusas sillerdavas jääs. Pidi hoolega valima, kuhu astuda, kord pikk samm, kord lülike, see võttis nii kuratlikult palju jõudu. Ja tuul- see tõusis parajaks tormiks vahetult meie C3- st lahkudes. Ilma kassideta oli tõsine oht saada nõlvast alla puhutud.
Tõmbasid kapuutsi kokku, et vaid silmad ja nina jäid välja, vastu tuult keerates ikka tunne, et puhub kopsud lõhki. Ka Kristjanil- Indrekul näis raske olevat- olles 6400 platoole jõudnud, lohistasime lausa jalgu järele, no otsas oli jõud- 10 sammu, puhkad, 10 sammu, puhkad. Neetud laud ka seljakoti küljes! Valdo näis värskem olevat, tal polnud lisaraskust seljas.

Otsisime laagrile tuulevarju, kuid mida pole, seda pole- lage platoo. Valisime telgikoha lõpuks suure kivi taha, kuid seal tuli tasase platsi saamiseks, kuhu 4 meest pikali mahuvad, kühveldada ja raiuda jäätunud lund, firni. Telki tuli püstitada sõna otseses mõttes 4 mehega, tuul tahtis käest ära rebida. See võttis viimase võhma välja.

Tipust saabusid Holms ja Jürka. Näost oli näha, et mehed on üsna läbi. Õnnitlesime. Jürka surus väsimusest pehme keelega läbi hammaste: “ Masohhism…”

Söönud, joonud, asutasime magama. Ega see nii lihtne polnudki. Esiteks kitsas- telgiplatsi suutsime kaevata mõnevõrra põhjast väiksema. Teiseks- lahti riietumine ja kotti pugemine olid füüsiliselt rängad tegevused. Kolmandaks- telk laperdas tuules ja litsus ning tagus end pidevalt sulle vastu vahtimist.
Öösel hüdro- äratuskella sunnil ärganuna, meenus, et midagi olulist on alla jäänud- plastikpudel. Midagist, tuli välja tormi kätte ronida. Häda õiendades oli kasulik, et püksisääred kuivaks jääks, maha kükitada, sest tuul puhus 7- st kaarest korraga.

17. August
Hommikuks polnud purgaa nõrgenenud, vastupidi. Lõunast ja läänest lähenesid kurjakuulutavd mustad pilved. Ülesminekust polnud juttugi. Otsustasime põgeneda alla, C2 head ilma ootama, seda enam, et toitu polnud nii mitmeks päevaks kaasa võetud.
Jätsime Kristjaniga oma lauad kivi kõrvale ootama peremeeste tagasitulekut ja sumasime tuulega võideldes ummisjalu alla. Väike puhkus C3- s ja edasi 5300-ni. Indrek sai kuni telkideni freeride’i harjutada.
Nüüd oli kogu kamp jälle ninapidi koos. Pidasime maha arutelu, kas puhkus 5300- l on puhkus või oleks organismile kasulik kuni ilma paranemiseni C1 laskuda. Jäime siiski C2- te.

Õhtul pühitsesime apteegi ja Viina Tommi varude baasil (kui piiritust oleks ka ravimina veel vaja läinud, siis juba tunduvalt vähem- pooled mehed tipus käinud) õnnestunud tipputõuse ja Tommi sünnipäeva. Muuseas Natalja, Viina- Tommi kenake elukaaslane, tõusis vabatahtlikult Tommi sünnipäeval BC- st C1- e, kuid see keda seal polnud, oli Tomm.

Boris ütles imelise toosti- meenutas kuidas 1979 aastal siinsamas Lenini all, olles eesti alpinistidega treeningkogunemisel, laskus ta, tippu jõudmata, koos kaaslasega omavahel köiega ühendatult, minimaalses nähtavuses mööda tipuharja ja eksisid ära (6400- st kuni tipuni on harjal kohti, kus see on väga lai- varitseb oht halva nähtavusega vales suunas laskuda või karniisidele minna). Et erinevais suundades rada otsida, haakisid nad end köiest lahti.
Tol ajal oli see ennekuulmatu ohutusreeglite rikkumine. Karistuseks määras ekspeditsiooni ülem neile õppe- ja treeningkursuse kordamise. Tänapäeval on sooloalpinism laialt levinud nii kõrg- kui ka tehnilises alpinismis. Saatuse iroonia oli selles, et nüüd, kui Boris uuesti ja edukalt tippu ründas, loomulikult üldse ilma köieta, oli ta partneriks Toomas Sumeri- toonase ekspeditsiooniülema, Jaak Sumeri poeg …
Tõstsime kruusid tema mälestuseks, sest Jaak Sumeri eluküünal kustus mõni aasta hiljem just siinsamas, Peak Lenini all.

18. August
Kamraadid, kel tipp seljataga, sätivad alla, C1- e minema. Saadame nendega alla kõik mittevajaliku. Indrek tegi raske otsuse- loobus uuesti tippu ründamast ja läheb koos teistega alla.
Väsinud on mees, vist nii vaimselt, kui füüsiliselt- oleme ju mägedes olnud juba 3 nädalat.

Nüüd on meie- Valdo, Kristjani ja minu kord Mäega sinasõprust üritada luua. Plaan näeb ette täna puhata, tõusta homme C3, ööbida ja kui ilm lubab, tõusta tippu 20.08.
Mina ja Kristjan laskume mööda N seina C1- ni ning Valdo läheb alla mööda tõusuteed, korjates kokku laagritesse allesjäänud kola. Vajaduse korral oleme valmis C3- s passima mitu päeva hea ilma ootel.

Midagist, vennad ajavad hirmsuured ja rasked kotid, millele veel samapalju kila- kola on külge seotud, selga, jätame jumalaga ja taaruvadki nad üle Skovorodka C1 poole. Seal jäid köögitelki meid ootama arbuusid ja kondenspiim … Püüan need nutused ja lootusetud mõtted peast välja rookida, kuid asemele tulevad soojad, poolvedelaks keedetud munad kiluvõileibadega …
Kompensatsiooniks kõigest sellest ilmajäämise eest panin Holmsilt pihta meepurgi, mille Aljona, meid teenindava firma omaniku tütar, talle jättis.

20. August
Eile tõusime tagasi C3- e. Püsis ideaalne tiputegemise ilm. Üllatus, üllatus- Aljona, kena ja hea haldjas, end mägedes kodus tundev nümf, oma kliendiga meie telki kasutanud, oli meile tänutäheks maha jätnud paki BORŠŠI JA SPROTID …

Siin seda meenutades, pean mainima, et aastate jooksul, mis mägedes käidud, on mõtted meelistoitude ümber hakanud ikka kummitama alles siis, kui vaim hakkab väsima.
Šprotikarpi olime muuseas sunnitud avama kasside (kes ei tea- saapaalused jäärauad) kihvaga. Läks nagu kerisele.

Andsime naabertelkides elavate sakslaste (või kes nad olid- vahet pole) raadio abil meie poistele C1-s palve kindlasti jälgida homme ja ülehomme Lenini põhjanõlva, et saaks videosse meie allasõidu.
Ja loomulikult pidasid vennad olulisemaks minna BC- sse pidutsema. Ülesanne anti edasi meie soomlastele, kes samuti ei viitsind pilguga pidevalt mäe küljes rippuda. Nii me jäimegi olulistest videokaadritest ilma. Saadanad.

Muuseas soomlastest- teinud oma C3- e umbes 6000 m kõrgusele Lipkini kaljudel, tõusid nad 6650 m- ni ja sõitsid halva ilma sunnil alla tagasi C3- e ja lõpuks edasi C1- e, evakueerides kõik ülemised laagrid ning loobudes tipust. Probleem oli selles, et nende valitud raskemal marsuudil käiakse väga harva, st. neil tuli sügavas lumes ise rada ajada. Seetõttu oli liikumiskiirus nii aeglane, et neil sai toit ja gaas enne eesmärgile jõudmist otsa.
Jõid nad ka pidevalt ja meile arusaamatult palju keedetud vett, kuhu kuluski suur osa nende gaasist. Uuesti üritamiseks olid nad vist liiga väsinud. Kuid allasõidu said nemadki vägeva.

Öösel läks tormiks ja ka hommikul ei tahtnud ninagi välja pista, rääkimata tippu minemisest. Oleks jälle plastpudelit vaja olnud. Selle päeva vedelesime telgis, laadides end valkude ja süsivesikutega. Enesetunne suurepärane st. organism on kõrgusega kohanenud. Kuid külm on. Välistemperatuuri oli raske mõõta, sest tugev tuul vist umbes kahekordistab miinuskraade. Mingil hommikul mõõtis Valdo telgis -14 °C. Harja serval, suure karniisi kohal põit tühjendamas käies vaatasime igatsevalt kaugel- kaugel all (2,5 km kõrguste vahet) vaevalt aimatavatele imetillukesele baaslaagri täpile- SEAL ON SOE!

21. August – KOLMAS TIPUPÄEV
Kell kukkus 4 paiku piiksuma, kuid väljas mõllas ikka marutuul. Keegi ei teinud kellast väljagi, ootasime, et keegi teine läheks välja vaatama – minna või mitte. Kes see loll on, kes vabatahtlikult sihukese koerailmaga soojast magamiskotist välja roniks.
Ei uskunud äkki oma kõrvu, sakslased kolistavad pottidega ja “sprehhivad”valjuhäälselt. Kas tõesti lähevad? Äkki jäigi vaikseks. Pistsin nina telgist välja- kurat, tulukesed liiguvad pimeduses juba ülespoole. Ahh, küll nad varsti tagasi pööravad.

Siis möödus mingi ajavahemik, mis teadvusest on kustunud. Uuesti ärgates oli juba valge ja kummaliselt vaikne. Yessss, tipuilm! Aga sakslased hakkasid juba 6400 platoole jõudma. Saksa ornung!

Ajasime kordamööda vatid selga, saapad jalga (korraga ei mahtunud). Ajaga mis kulus magamiskotist väljapugemisest saabaste jalgasaamiseni, kusjuures sisesaapad olid öö otsa magamiskotis soojas olnud, hakkasid jalad, käed nii külmetama, et tõsine tegu oli sooja saamisega. Kristjan ei tundnud ka end just kõige paremini. Keetsin ruttu mingi lakke või kördi valmis, sundisime end seda alla kugistama, jõujook otsa, kakao termosesse, kaamerad kotti, lumelaud koti külge ja kuskil vist paiku 8 saime minema.

Seekord oli minek palju kõbusam, 6800 m- ni ei tundnud erilisi aklimatiseerumisvaevusi. 6400 laagripaigas olid kratid käinud, lumelaudu vist alla proovinud ja ühe toetaja banneri kaasa võtnud- nagu harakad.
Kristjanil kippusid varbad külmetama. Soojust genereerivad “imepakikesed”, mida olime saabastesse pannud, olid praktiliselt kasutud.
Puhkasime, sõime, jõime (Kristjani kakao oli pruuniks hapupiimaks muutunud, lumele valatult meenutas see hoopis midagi muud …).
Enamus Pamiirist, lõunas, läänes oli meist juba madalamal. Silmaga hinnates võib olla 50 km kaugusel kõrgus Pamiiri kõrgeim tipp, Izmail Šamani, endine Kommunism (7495 m) ja Korzenevskaja (7105 m).
Niikaugele, kui silm ulatus, laius lõpmatu valgete mägede meri.

Suurendanud koti kaalu lumelaua võrra (+ 5 kg), rühkisime edasi üles. Varsti teatas Kristjan, et ta ei riski varvaste kaotamisega ja pöörab otsa ringi.
Mis teha, kahju. Pani laua alla ja sõitis tuldud teed tagasi. Samaks õhtuks oli ta juba baaslaagris.

Tõus Lenini lääneharja pidi on tehnilisest küljest suht lihtne, vaid kolm mõnesajameetrist järsemat kohta, kus kogemusteta võib jänni jääda. Kõige tõsisem on vast tõus enne tipuplatood (6700- st 6900- ni)- kitsas ja järsk jäine hari “ Nos” (“Nina”), kust on reaalne võimalus kukkuda kaugele ja sügavale nii põhja kui ka lõuna suunas.
Lõunasse kukkumisel on see viga, et omastele läheb sinu maiste jäänuste otsimine ja äratoomine kalliks maksma. Nimelt saab päästemeeskond Lenini lõunaküljele vaid helikopteriga ja see pole nüüdsel ajal enam mitte odav. Nii et, kui tahate, et teid hea sõnaga mälestataks, siis kukutage end põhjaküljele.

Tugeva lõunatuule käes oli põrgulikult külm, kui rada viis põhjaküljele tuulevarju, tahtis aga päike ära tappa.
Üle Nos’i roninud, olimegi tipuplatoo serval (6900 m). Nüüd juba olin kindel, et “teeme ära”, kuigi kõrgus andis juba tugevalt tunda- enesetunne polnud suurem asi ja jaks oli otsakorral.
Platoo kujutas endast röögatult suurt avarat välja oma orgude ja küngastega, mis tõusis sujuvalt veel paarsada meetrit. Soovitusi järgides liikusime platoo vasakut serva pidi, tipp pidi kuskil platoo tagumises vasemas servas olema.
Hommikul enne meid lahkunud “burzuid” tulid juba vastu. Saanud küsimusele “kaugel tipp on?” vastuseks “2 tundi”, ei tahtnud uskuda- platoo serv näis nii lähedal.

Masendav! Sa lähed kogu päeva küllaltki raske seljakotiga, millele on veel lumelaud külge seotud, ränk füüsiline koormus, külm ja kui näed, et eesmärk peaks juba lähedal olema, põrmustatakse kõik illusioonid.

Teadmata aja pärast nägin eemal künka otsas puna- valget lippu. Lõpuks ometi. Meetrid venisid jalge all nagu teod ning eesmärk ei tahtnud lähemale tulla. Lähed 10 sammu, hing paelaga kaelas, puhkad, järgmised 10 sammu, puhkad. Mõnikümmend meetrit enne tippu on tsükli pikkuseks vaid vast 5 sammu.

NÜÜD! TIPP! KÕRGEMALE ENAM EI SAA! Siin ma siis nüüd seisan ja ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, kuigi olin terve aasta sellest unistanud. Lihtsalt oled, vaatad tühja pilguga ringi. Vaid ühele mõtlesin – kuidas kiiresti ja elusalt alla saada.

Surusime Valdoga teineteisel käppa, kraamisime kiiresti välja toetajate lipud, pildistasime, filmisime. Külm ja kuratlikult tugev tuul. Nägu ja kõik näokarvad on härmas ja jääs. Jõudsid järgi ka 2 sakslast C3-st naabertelgist, kes väljusid laagrist pärast meid. Heidsin pilgu silmapiirini- mäed, mäed, mäed. Lõuna pool tundsin ära oru, kus 1991 aastal laagerdasime. Samas lähedal arvasin ka ära tundvat Norma tipu. Mul oli au olla grupi liige, kes tegi selle mäe esmavallutuse, kõrgust täpselt ei mäleta, kuskil 5500 m kandis. Püüdsin ka pilguga Estonia tippu (6211 m) kuskilt idast leida, kuid ei leidnud.

Pärast puhkust tipus pöördus Valdo tuldud teed tagasi ja mina hakkasin otsima kohta, kust saab idaharjale. Eelnevalt oli fotode ja kohapeal ka binokliga kindlaks määratud loogiliseim ja ohutuim allasõidutee.
Kõige lihtsam oli põhjaseinale pääseda idaharja ülemistest kuluaaridest. Leidsime, et sõites alla piki idaharja või selle kõrvalt ja siis pärast diagonaalselt üle N- seina, on tõsine oht endale laviin kaela lasta.
Mida rohkem järgid mõttelist joont tipust otse alla, seda väiksem on laviinioht. Jääserakke reetsid vaid harvad, suured künkad. Sein ise oli selles osas suhteliselt sile, tehniliselt mitte professinaalset sõiduoskust nõudev, kuigi ülemises kolmandikus üsna järsk ( 45º), praod algasid aga alles umbes 5200 m kõrguselt.
Jäänud üksi, ei tahtnud liigselt riskida (hull väsimus) ja algul laskusin tipust jalgsi mööda 40 kraadist kõva, jäätunud, väga kõva lumenõlva, mis ca 50-60 m allpool muutus laugeks kaljudest palistatud idaharjaks.
Kuskil siinsamas või sellest nõlvast lõuna poole puhkavad igavesti jäises hauas 3 eesti alpinisti – Priit Vürst, Tõnu Tennisson ja Erik Reino. 1974 aastal lõpetas maavärinast esile kutsutud laviin nende maise teekonna vaid veidi enne tipuni jõudmist.

Laskumistee
lenin_lt.jpg
Idaharjale jõudnud, panin lumelaua alla ja sõitsin mööda suhteliselt laia harja esimesese kuluaarini, kust tuli vasakule N- seinale pöörata. Sellest puhus üles orkaanile mitte alla jääv tuul (prillid täitusid läbi ventilatsiooniavade hetke jooksul lumega). Sõitsin veidi edasi järgmise kuluaarini- sama lugu. Polnud parata, tuli minna. Kuluaar oli sõidetav, nii 50 m pikk ja ca 40º.

Ja olingi aukartustärataval Lenin’i põhjaseinal. See oli sellise koha pealt vaadatuna kolossaalsete mõõtudega. Liuglesin hea kiirusega võimalikult vähe kõrgust kaotades suure kaljukolmnurga alla (“Metla”), mis ülemise teravikuga tuleb peaaegu tipu juurde välja.
Istusin, tõmbasin hinge. Mõtlesin. Päike oli juba Razdelnaja tipu taha kadumas, nii C2 kui ka C1 olid juba varjus.
N- sein oli kogu oma vägevuses mu jalge ees. Ülalt vaadates on ta tunduvalt järsem ja pikem. Elu sees polnud ma nii kõrgelt alla vaadanud ja koht kuhu tuli välja sõita, pole iial nii sügaval olnud (sõidutee kõrguste vahe oli 2800 m). Kas laagrites märkas mind ka keegi? Palja silmaga nii kaugelt inimest vist ei näegi. Kui midagi peaks juhtuma, ei osata muidu kuskilt otsida, et midagi ka koju tagasi viia.
Tagasipöördumine oleks aga tähendanud külmööbimist kuskil ida- või lääneharjal, tõenäoliselt külmavõetud kehaosi kui mitte kogu keha.

Lumi oli tõeline laudurite unistus- puuder, kuid mitte õnneks liiga paks (laviinioht), möödunud päevadel oli sadanud suhteliselt vähe. Kogu seinal valitses kummalisel moel peaaegu tuulevaikus, kuigi samas pea kohal, kõrgel, oli kuulda tuule võimsat müha.

Esimesed sajad meetrid läksid sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Eelmisest talvest oli ½ aastat möödas, keha polnud harjunud neid sõiduliigutusi enam tegema. Kukkusin mitmeid kordi, eks ka kurnatus andis tunda. Ja pealegi oli seina ülemise osa kalle nii 45º, allpool nii umbes 35- 30º. Kuid peagi sain jalad ja keha lahti sõidetud ja alumised 2/3 teest läbisin juba suhteliselt kiiresti ja mõnuga. Varsti seletas silm juba all pragude vahel looklevat rada, kui ootamatult ilmus ei tea kust, nagu öine košmaar, piisavalt lai pragu, lõpetamaks seda sõitu siin ja kohe.

Pidurdasin kummide vilinal, istusin maha ja jõllitasin tühjade silmadega ning värisevate kätega liustiku sügavusse. Kui lumekiht oleks jääl õhem olnud, oleks pidurdusmaa palju pikem tulnud …
Prioriteetseks tõusis uuesti soov elusana alla jõuda, mille sõidumõnu oli vahepeal tagaplaanile puksinud.

Ei oska täpselt öelda, kuid arvan, et 1 kuni 2 tundi võis see allasõit aega võtta. Pärast laia pragude vööndit (umbes 5200- 4400 m) ja vahetult enne, kui liustik enne C1 horisontaalseks muutub, oli veel nii 40-50º - ne seinake, kust sai viimase mõnusa sõidutunde ja sellise hoo, et viimastest üksikutest kitsastest pragudest kihutasid üle neid peaaegu nägemata.

Ja siis sai sõit otsa, venisin veel viimased meetrid ja jäingi pidama. Seisin, laud veel all õhtuhämaruses keset lagedat liustikku, vaatasin tagasi ja alles nüüd vallandusid emotsioonid, hakkasin ka tehtut tunnetama.

Niisiis seisin seal, vaatasin tagasi üles, viimastes päikesekiirtes põlevale Peak Lenini põhjaseinale ja silmad läksid märjaks. Peas tormles mõtete virvarr – ma sain sellega hakkama, ma suutsin sinna ronida, mul õnnestus sealt alla sõita mööda karmi põhjaseina ja üle jäälõhede.
Mägi oli mulle armulik!

Viimased meetrid telkideni komberdasin pimeduses pidevalt rajalt eksides ja komistades kivide otsas – ja mitte ainult pimeduse tõttu. Jõuvarud olid lihtsalt ammendunud, olin nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Soomlased ja Tanja- Anti.H surusid käppa, andsid süüa, juua, kuid ma ei jaksanud lusikatki käes hoida. Hangunud liimile sarnanev nuudlikört siiski maitses taevalikult.
Juba pilkases pimeduses vedasin oma vanad ja väsinud kondid telki ja pugesin soomlastelt laenatud magamiskotti- milline õndsus. Samal hetkel anti nagu puuga pähe. Ja hommikuni.

Posted by valdek2 10:36 Archived in Kyrgyzstan

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint