A Travellerspoint blog

Tagasi koju

Pidu lõpeb, kui keegi enam peale ei taha võtta. Seda häda polnud.

22. August
Päev kulus pakkimisele, et homseks, kui hobused tulevad kraami järele, oleks kõik valmis. Kogu suur C1 laagriplats on imelikult tühjaks jäänud- ainult meie 4 telki.
Tanja- Anti H. lähevad varsti alla. Vastu õhtut jõuab ka Valdo laagrisse, kott tavaari täis riputatud nagu jõulupuu. Jälle õnnitlused, küsimused, vastused.
Soomlased panid ka asjad kokku ja võtavad suuna BC- le. Mägi hakkab tühjaks jääma. Üleval on veel vaid vist 6 inimest. C1- s seisab õhtuks vaid meie üksildane telk. Kõrgajal oli kõigis laagreis kümneid telke, iga telgi kohta 2- 3 inimest, rahvast vooris pidevalt laagrite vahel üles- alla.
Arvan, et hooaja jooksul käis 5- st baaslaagrist läbi ehk paar- kolmsada alpinisti.

23. August
Hobused koos sõberkarjustega olid hommikul varakult kohal. Ajasime kambaga viimased toidujäänused näost sisse, pambud hobustele ja alla. Paari tunniga olime Valdoga BC- s.
Hobused jõudsid paar tundi hiljem- üks oli rajalt alla kukkunud. Kottide veo eest tasusime hobuste omanikule temale vajalikus natuuras, telk ja köied ning tänutäheks veristas ta meile lamba ning valmistas lahkumiseks küllusliku pidusöögi rahvusroogadega.

BC ülem pani meid fakti ette, et 25. 08. lendame juba Oš’ ist Biškekk’i st., et täna tuleb auto ja algab kodutee. Läks kibekiireks pakkimiseks. Saabubki vana tuttav Kamaz oma muheda kirgiisist sohvriga. Enamus kamast seotakse kongi katusele ja 18.30 alustame sõitu.

Viimane pilk seljataha mägedele. Vaatad neid ja tunnetad inimese tähtsusetust looduses- mäed olid ja ka jäävad igavesteks. Natalja, kes polnud varem iialgi mägedele lähedalegi saanud, poetas pärli: “Kõik oli nii fantastiline. Ma haletsesin varem alpiniste. Ja haletsen ikka veel. Kuid nüüd juba neid, kes pole iialgi olnud seal, kus on nii selgeveelised järved, nii puhtad ja eredad värvid ja öösel taevas nii palju tähti näha, nagu ei kusagil mujal”.
Meie hulgast lahkunud alpinistist poeedil Võssotskil on laul sõnadega, “mägedest kaunimad on vaid mäed, kus sa veel pole käinud”.

Öösel peatume kuskil Alai ahelikus teeäärses teemajas, keerasin kerre 8 ühelt poolt praetud muna (TAEVALIK!) ja sai ka veidi viina visatud. Kell 03.00 paiku oleme Oš’is. Keerasime sisse vanasse tuttavasse võõrastemajaõue. Laadisime auto tühjaks, tellisime hommikusauna ja pugesime põhku.

24. August – …
Hommikul ärkasin koos kohaliku kassipojaga, magasime ühes voodis. Tegime korraliku ja mõnusa hommikuse sauna ning sättisime linna kodustele nänni ostma.
Äkki avastas Ilkka U., et tal on rahakott koos Visa kaardi, juhilubade, lennukipileti, Vene viisaga , 80 $ ja korraliku fotokaga kadunud. Suurepärane kroon ekspeditsiooni lõpetuseks.
Niisiis Ilkka U., Valdo ja minu viimane päev Oš’is möödus miilitsas, Kirgiisi kriminalistide seltskonnas. Olime tunnistajaks võõrastemajatöötajate (kes olid peamised kahtlusalused) ülekuulamisele, mis oli tõeline vaimne piinamine. Lõpuks sai villand ja palusime vaid tõendit, et selline intsident on juhtunud ja sellised asjad on varastatud.

Oo Püha Lihtsameelsus! Meile anti valida- kas kirjutame avalduse varguse kohta, andes asja menetlusse st, et Ilkka peab kuni 2 kuuks Biškekk’i jääma, et asjade leidmisel oleks miilitsal neid kellelegi äratundmiseks esitada, muidu ei saa nad ju kriminaalasja lõpetada, või me ei anna asjale ametlikku käiku, siis võime kohe minna kõigi 4 tuule poole, kuid ei saa ka soovitud tõendit (seda oli vaja kindlustuse jaoks). KARAUUL!!!
Sõnaga, tõmbasime sealt lesta.

Õhtul leidis meie saunamees maja tagant põõsastest Ilkka katki murtud juhiload. Näitasime kohalikele lastele, kuidas ülejäänud kadunud asjad välja võivad näha, lubasime leiutasu 300 SOM’i (kohalik rahaühik 1 SOM = 0,33 EEK , inflatsioon on suht kiire) ja hommikuks olid kõik dokumendid sealtsamast soisest võsast üles leitud.
Vahetult enne lennuväljale sõitu toodi tagasi ka fotokas- kurja juur oli väike tüdruk, pudelikorjaja, kes ei suutnud kiusatusest loobuda meie saunas oleku ajal.
Võõrastemaja töötajad olid kohe teda kahtlustanud, kuid ei leidnud plikat varem üles. Lõpp hea, kõik hea.

Lennuväljal hakkas jälle palavikuline pakkimine ja ümberpakkimine (ette rutates mainin, et sama toimus hiljem ka Biškekis, Moskvasse “lennuks valmistudes”). Kotid aeti ülekaalu eest maksmise vältimiseks 20 kilosteks, selleks tuli mõnelgi mehel 30 °C õhutemperatuuriga ajada selga mitu jopet, ka sulgjope, jalga mitmed püksid, mägisaapad, taskud raskeid asju täis. Pärast Check- in’i panime ootesaalis peo püsti, shampust ja veini voolas ojadena, polnud kellegi asi.

Biškek’is elasime 3 päeva meid teenendanud firma direktori Šaša suures mugavas majas. Siin tuhat tänu tema imeilusale ja sama kannatlikule naisukesele- me polnud õhtuti just vaiksed külalised ja ka maja oli pidevalt segi pööratud. Aeg möödus linnas kolades, tegime ka rendibussiga ühepäevase ekskursi Issõk- Kul’i järve äärde (1,8 km ü.m.p.). See on vaese riigi olusid arvestades päris ilus ja tasemel kuurort.

28.08. panime Šaša juures viimase, “lõpliku” hüvastijätupeo püsti. See oli vägev, kestis praktiliselt poole ööni, kuni buss meile järgi tuli, et lennujaama viia.
Lisatud 2008- Šaša jäi kadunuks, st hukkus mõni aasta tagasi Pakistanis K2 tipuharjal (K2 on maailma kõrguselt teine ja raskeim kaheksatuhandene).

Lennujaama turvakontrollis tuli Valdol oma Oš’i turult ostetud rahvusliku suveniirnoa eest maksta tunnistajate juuresolekuta miilitsale “obrokit”. Tõestati, et isetehtud pisike nuga on palju seadusevastasem, kui paar reisijat hiljem kontrollitud perekonna lennukisse lubatud lauanugade komplekt, kus suurim nuga oli 40 cm ja väikseim Valdo noa pikkune. Nuga läks kokku Valdole maksma 150 $ + umbes 50 EEK (niipalju maksis ta turul).

Lõpuks saime oma, kes kaine, kes vindise kere lennukisse veetud ja põrutasimegi kangelaslinna Moskva poole. Enne tegime veel küll planeerimata maandumise Taškendis, tankimiseks, kuna Biškek’ is polnud Moskvasse jõudmiseks piisvalt kütust.
Moskvas ei juhtunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada taksosõitu linna sisse. Algul mööda peatänavat 100 kogu aeg rauas, siis tuli lõpmatu ummik, mille vastu taksojuhil oli oma rohi olemas- sõitsime mõöda teepeenart, bussipeatuseid ja kõnniteid.

Leningradi vaksalis laadisime oma pambuhunniku kuhugi nurka, mina ja Valdo jäime valvama, kui rahvas pani linna peale shoppama ja slaavi metropoli võludega tutvuma. Vene suurlinnade raudteejaamad on tõelised vaatamisväätrsused, ehtne rahvaste paabel ja kogu issanda loomaaed on oma täielises ilus esindatud.

Siin läksid meie ja soomlaste teed lahku. Pärastlõunal asutasime koduse Tallinna rongi peale, sommide rong Helsingisse väljus mõni tund hiljem.
Jätsime jumalaga, kallistasime (Aksanat korduvalt), kätlesime, viimased õlled ja startisimegi viimsele teekonnale.

Hommik. Vene piir, formaalsused, seekord mingeid ekstsesse ei teki. Süda läks soojaks Narva jõge nähes ja IIALGI VAREM POLE SUUR- SÕJAMÄE TÖÖSTUSMAASTIK NII KAUNIS TUNDUNUD. OLIME KODUS!!!

lenin_tipp.jpg

Posted by valdek2 09:43 Archived in Kyrgyzstan

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint